Jätkame sünnipäevade lainel

See sünnipäev ei lähe mul nii pea meelest. Esiteks juba selle, et see oli minu esimene nn. “väljamaa töö”. Teiseks aga selle, et sattusin natukeseks ajaks justkui teise maailma.
Ma pean tunnistama, et ei ole veel kunagi käinud lapse sünnipäeval, kus ainuüksi sugulasi on koos ca. 80. Kõigil on loomulikult väikesed lapsed ja kõik hoolivad kõikide lastest. Oli hetki, kui ma enam ei saanudki aru, kelle laps keegi on… Sama laps võis istuda tunni jooksul 5 erineva inimese süles ja kõik süles hoidjad jätsid mulje, nagu nad hoiaks oma lihast last. Ma ei oskagi seda kirjeldada. See kokku hoidmine ja pere tunne… see oli midagi, mis pani soovima, et ka minul oleks kunagi suur-suur ja ühtehoidev pere.
Kui küsisin kuidas selline asi toimima on saadud, siis vastus oli lihtne. Nende vanemad soovisid, et pere käiks võimalikult tihti koos. Ja see ongi võti! Ei ole piisavat vabandust sellele, et sa ei jõua oma lähedase sünnipäevale. Pere on tähtsam kui mistahes asi ja 300 km ei ole piisavalt pikk vahemaa, et seda vabanduseks tuua. Lihtne!


Palju õnne Umar!
Salgirah Mubarak Umar! !سالگِرہ مبارک
Loodetavasti ei pannud ma nüüd midagi väga puusse:D